II

2.

Mida sa kirjutad?
Ma ei tea, tuli lihtsalt tuju.
Okei...jätan su üksinda?
Ole nii hea. Mul on hetkel hea olla.

Tõepoolest, mul on hea olla, kirjutamine on midagi, mis saab mu viia oma maailma paremini kui ükskõik mis muu, mida ma teha oskan. See rahustab...kui ma kirjutan, siis minu jaoks aeg peatub, ma elan kellegi teise elu. Ma ei pane kirja asju mida ma välja mõtlen, ma panen kirja asju, mida ma näen. Asju mida ma tunnen. Emotsioone mida ma kogen. See on ulme, ma tean. Kummaline on see, et kui ma lihtsalt istun maha ja tunnen et ma peaks kirjutama, siis ei tule midagi. Tööl olles on näiteks ettekanded kõige keerulisem asi mida mul üldse keegi võib paluda teha. Aga mõnel hetkel ujub mu silme ette pilt ja jääb sinna püsima nii kauaks kuni ma ta materialiseerin.

Umbes 30 minutit hiljem tõusen ja lähen kööki kohvi keetma. Ta vaatab mulle ootavalt otsa, nagu alati kui ma olen mulli läinud.
"kas ma võin lugeda?"
"ikka, pärast kommenteeri, ole nii hea"

Istun kuuma kohvitassiga kööki kus ainsaks valgusallikaks on väljas olev tänavavalgustus. Vaikust häirib vaid teisest toast kostev bloc party lugu. Lets drive to brighton on the weekend... On vähe lugusid mis mul tõstavad kuklakarvad niimoodi püsti nagu see lugu. Istun põrandal, selg vastu seina, keset valguslaiku. Sulen silmad ja naudin hetke. Mõni päev on lihtsalt erilisem kui teised...mõni hetk on erilisem kui teised hetked. Ja see on täpselt selline hetk.

Uks avaneb järsult ja ta vaatab mulle suurte silmadega otsa:
"kirjuta edasi! Ma tahan teada mis edasi saab!"
"Jah", mõtlen, "ka mina tahan." Mõtlen, aga ei ütle. Ma arvan, et kui ma kellelegi seletaks, mis mu peas toimub sel ajal kui ma kirjutan, siis pööritaks nad silmi ja saadaks mu kiiremas korras kuskile raviasutusse kus on pehmed seinad ja kolm korda päevas antakse tablette mis sulle naeratuse mitmeks tunniks näole toovad. Tänan, jätan vahele, mind on niigi juba veidi veidraks peetud.
Ta istub mu kõrvale ja toetab oma pea mu õlale.

"Ma ei saa aru, kuidas sa seda teed"
"Teen mida?"
"Noh, kirjutad tekste, mis panevad mul pildi peas jooksma, nagu ma oleksin ise seal katusel koos Mikey ja Kerttiga"
"Ma ei tea, tõesti ei tea. Ma ei tea üldse mis mind niimoodi funktsioneerima paneb, et ma saan järsku mingi idee, mille ma kohe üles kirjutan. Paljude jaoks on isegi see uskumatu, et ma kirjutan sellised asjad ühe jutiga, ilma üle lugemata, mida ma kirjutanud olen."
"See on äge. Hullult äge."

Toetan pea kuklasse ja sulen uuesti silmad. Mulle meeldib kui ma Ta naeratama saan panna. Ja see tekst tegi seda. Rüüpan kohvi ja naudin hetke. Tema lähedus on tore. See paneb mind toimima. Toimima normaalselt. Need hetked kus ma kirjutan, või kaon tundideks photoshopi taha, on hetked kus normaalsusest on asjad üsna kaugel. Olen avastanud, et selleks, et ma kirjutama hakkaks, peab mul olema enne üsna pikalt paha tuju. Või lihtsalt tujutus. Ja siis ühel hetkel käib mingi prõks ja peas algab kino. Ja siis ma põgenen reaalsusest. Põgenen kuhugi, kus need probleemid, mis mul on, on teisejärgulised. Elan kellegi teise elu. Ja see on neetult vabastav. Ma vist ei ole tõesti normaalne. Sitta kah, normaalsus on tugevalt ülehinnatud viimasel ajal.
Selle viimase mõtte juures märkan, et kohvi on taaskord märkamatult otsa saanud. Tema mu kõrval on, pea minu õlal, magama jäänud. Vaatan teda ja naeratan. Iga hetk saab alati ilusamaks minna. Minu liigutuse peale ta võpatab ja avab uniselt silmad.

"Sorry, ma olen hullult väsinud tegelikult."
Naeratan ja ütlen:"Aga lähme tuttu siis"

I

1.

Türa! terav ja üldsegi mitte meeldiv naelaga laud on suutnud mu niigi kulunudja kantud  DC papu talla sisse augu torgata. jalatallas on vastikult kriipiv valu. Naljakas, kuidas siis, kui ma siin majas päeval käisin, märkasin ma seda lauda alati ja astusin sellest mööda. Siis kui on hea tuju, siis ei juhtu sellised asjad kunagi. Aga nüüd kui on pime, suutis isegi see kuradi mahajäetud tehas mu üle irvitada.

Kuradi libu! Kõik see mille nimel ma töötasin, kõik need unistused mida ma nägin, kõik need mõtted mis mul olid. Nüüd nad on läinud. On läinud ja ma ei saa sinna midagi parata. "ou sorri, mul on keegi teine" vapsjee vahva ju. Tahaks rõõmust hundirattaid visata ja emale lilli viia. Not.

See koht on mu mõtete ja tunnete kogumispaik. See tehas, selle mahajäetud ruumid, selle tühjade ruumide kaja, mis vahel on tekitanud mõtte, et ma ei ole siin üksinda (mis vahel oli ka tõsi), kõik see aitas mul koondada oma üksikute nälgivate lammastena laialijooksnud mõtteid. See esimene kord kui ma ronisin sinna katusele ja märkasin kirja "SA SEISAD MAAILMA KATUSEL", teadsin ma, et see koht on minu. Mina mõtlen siin. Mina istun siin ja mitte kellegil teisel ei ole õigust sellele kohale.

Siiani olin ma siin küll ainult päevavalges ja fotokaga (või vähemalt fotokaga sõbraga) varustatult käinud. Nüüd aga oli pime. Tänu taevale et viimase paari nädalaga olin ma õppinud seda maja paremini tundma kui oma taskuid. Ja see juba näitab midagi sellepärast et nendes taskutes on ikka igasugu asju. Ma päris täpselt veel ei tea, mida ma üles jõudes tegema hakkan, kuid oli kuri kuri tahtmine katuselt koos vihmavarjuga alla astuda ja hõljuda nagu Mary Poppins omal ajal. Mis siis et tegelikult kukuksin ma katuselt alla pea ees vastu nagu Madlike.

Ma ei tea mis ma teen kui ma üles jõuan, kuid olen kindel, et midagi peab muutuma. PEAB. ja kui selleks muutuseks on surm siis...oh well. Vähemalt olen ma sulle nüüd näidanud, et mul ei ole nii pohhui kui sa arvad.

nii, veel viimane trepp, see loll üle kolme puuduva trepiastme ronimine ja siis ma olen Seal. Kohas mis võibolla lõpetab paljugi. Või hoopis alustab. Mine võta kinni raisk. fakk, see redel läheb igakorraga aina rohkem pooleks. Varsti enam ei saa selle pealt üles ronida ja tuleb midagi muud ette võtta. Ehkki see pole enam minu probleem. Üles sain. Vahelduse mõttes on päris hea hingata sooja suveööõhku, mitte 20 aastat tühjana seisnud tehase kõiki aroome. katuse äär paistab.

seal ta on.

Lõpp

või hoopis algus?

Ka see on üks moodus saada teada, kas kõigil mu sõpradel kirikust on õigus või mitte. Ehkki kui neid uskuda siis mingist elujärgsest paradiisist ei saa juttugi olla kui ma olen end vabatahtlikult üle sovietiaegse katuseääre heitnud. Well, vähemalt on põrgus kellegagi rääkida. Viimane äär. Vittu küll, kus kurat see redel on...aa leidsin. Ronin üles trotsides tuuli ja torme ning kuulan Ellie Gouldingu viimast plaati.

Everytime you go...

"KES KURAT SINA VEEL OLED?!"

***

Värdjas. See kuradi värdjas. Mis kuradi pärast lasin ma tal kogu oma kunstipärase oleku ja ou-rilääks-beibi-olekuga end ära võluda? Mis kuradi pärast oli mul vaja tema pärast öösel aknast välja ronida ja randa uitama minna? VITTU KÜLL, MIS KURADI PÕHJUSEL oli mul vaja nõustuda ettepanekuga minna alasti ujuma? Ja putsitüravittuküllnahhui oli mul vaja vastata tema esimesele suudlusele kogu kirega mis mu 16 aastane keha pakkuda suutis. Värdjas. Munn. Ahv. Kuradi pruunide silmadega, lokkis juustega, hispaania verega pede. Mirjami lohutus, et selliseid asju juhtub kogu aeg, ei andnud mulle absoluutselt mitte midagi. See kuradi pede võttis sellegipoolest mu süütuse ja siis kadus sama äkiliselt nelja tuule poole nagu ta ilmuski. Ja mina, kes ma pidada oma õpetejate kinnitusel olema "tark ja loominguline" tüdruk, läksin nagu viimane...viimane...viimane...türa ma ei oska isegi sõna leida siia, et iseloomustada kui loll ma olin, läksin talle hispaaniasse järele. Aargh! Ma peaksin laskma enda mõistust kontrollida sest kuidas pagan saab keegi olla nii loll, et pärast hispaania mehele anda rannas esimese küsimise peale oma süütus ja siis arvata et ta armastab mind hoolimata sellest et tal on kodumaal ootamas mingi eit kelle rinnapartii alla mahuks mõni lasteaiarühm vihmavarju?! Türa, ta on värdjas. Sitapea. kõige sitasema peaga mees üldse. Ja sellest hoolimata ma armusin temasse raskemalt kui oleks tohtinud. Need nädalad temaga...See oli osa millestki muust. Nagu mõnest filmist. Juba järgmisel päeval kontrollisin ma oma telefoni igal hetkel, et näha kas ta on helistanud. ja kui tema nimi lõpuks mu Sony telefoni ekraanil vilksatas, kiljatasin nagu 12 aastane. Saime kokku, minutitest said tunnid, päevadest nädalad. Osa minust on kadunud...ma ei taha enam...ei suuda enam. Taevale tänu, et ema ei olnud kodus. Teadsin kus viin asub. Tahtsin juua. tahtsin juua rohkem kui kunagi varem. kuni selgus et pärast esimest pudelit ei tulnud piinadele mitte mingisugust leevendust. Läksin välja. See tehas oli mind alati hirmutanud. Aga nüüd oli mul sellest rohkem kui ükskõik. Tahtsin tunda midagigi muud kui seda piinavat agooniat. Ühe trepi pealt teise peale, ühest suurest pimedast saalist teise. Mu riided jäid küll kinni kuid ei saa kirjeldada kui pohhui mul oli. kuni ma jõudsin siia. Kohta kuskohast kõrgemale enam ei saanud. Ma ei tea kuidas. Tahtsin lihtsalt olla. Istusin, jalad üle ääre ja sain ühel hetkel aru, et siit saab tagasi minna ainult püstloodis kukkudes. Ma ei ole küll nutjatüüp kuid sain aru, et nüüd on lõpp ja puhkesin lohutamatult nutma. Ja siis...hetkel kui ma ei tahtnud ühtegi meest enam kunagi näha, ilmus välja see kuradi kõrvaklappidega ilueedi ja marssis sihikindlalt otse minu üksinduse pelgupaika. jälgisin tema ülesronimist kasvava vihaga.

"Kes kurat sina veel oled?!" käratasin talle.
***

Ma olen üsna kindel et mu nägu sellel hetkel ei oleks just erilisi tundepuhanguid andekuse konkurssidel saanud. Aga no...mida kuradit. mingi kuradi tibi on kohas mis peaks ainult mulle ja ülejäänud kolmele tuttav olema. Muidugi olen ma ka ise parajalt debiilmolekul arvates, et keset linna seisev suur tühi betoonpunker ei ärata mingit huvi. Aga sellegipoolest. Üks asi on kohata siin inimesi päevavalgel. aga praegu?

Ausalt öeldes oli see tõsine vägitükk, et ta üleüldse siia jõudis. Ütleme siis nii, et oma 21 elatud aasta peale ei ole ma näinud väga palju inimesi kes oleks olnud rohkem purjus kui tema. Samuti olin ma kuulnud kõvasti viisakamaid tervitussõnu kui "kes kurat sina veel oled"

Sa raisk kus ta ehmatas mind alles. oleks äärepealt redelist lahti lasknud ja oma sünged ja sõgedad plaanid kohe teoks teinud ilma igasuguse sinnakuuluva enesehaletsuse ja enesessevaatamiseta.

"Tere ise ka."
***

Tere ise ka?! Mida vittu see tüüp õige arvab? et ma tulin siia katusele seltskondliku vestlust pidama? Yes, yes, come and sit down. Lets have tea and cookies. Ja siis räägime kreeka filosoofide mõjust prantsuse arhidektuurile ladina keeles. Keerasin tüübile selja ja läksin istusin oma ääre peale tagasi. Arvaku see kergats mis tahes, minul on elust siiber ja kohe kindlasti ei tahaks ma veeta oma elu viimaseid minuteid mingi kõrvaklappidega tukapedega vesteldes.

Kõlgutasin jalgu. Nututuju oli nagu kadunud aga tühjus minu sees oli endiselt tugevalt alles. nagu ka tunne, et ma kohe tõukan end ära ja vuhisen maapoole. sättisin end äärepoole ja olin tõukeks juba valmis.

"Teiselt poolt on parem hüpata"
***
Vahemäng

M: Teiselt poolt on parem hüpata

K: Mida?!

M: Teiselt poolt on parem hüpata noh. Siit kukud 10 meetrit otse alla ja lööd paremal juhul pea vastu mingit betooni lõhki ja su laip jääb takjatesse vedelema. Teisel pool aga kukud 12 meetrit alla ja maandud nõukogude aegse rämpsu sees. Arvatavasti saad paar pikemat teivast läbi keha kukutada ja saad palju kaunimalt moonutatud laiba kui lihtsalt pead lõhki lüües. Lisaks tuleb veel arvestada seda et sealtpoolt kukkudes saavad su lähedased sind mõned päevad veel taga otsida ja arvatavasti leiavad veidi mädaneva ja koerte poolt ära näritud laiba.

K: Türa, mis sind kotivad minu lähedased?!

M: Rahu, rahu nüüd. Ma niisama...noh...efekti mõttes.

K: Mis kuradi efekti?

M: Einoh, tähtis otsus ju ikkagi, ei saa lihtsalt niisama suvalisest kohast alla karata. Asi peab stiilne ka olema.

K: Sa oled mingi vapsjee ekspert vist?

M: Kas just ekspert. Lihtsalt sellist asja tehes tuleks minu meelest ikka mõelda vähe enne kui kargama hakkad. Läbimõeldult tuleks tegutseda. Et oma vihatud sõpradele ikka võimalikult palju süümepiinu tekitada.
***

Süümepiinu? Kas sellepärast ma olingi siin? Kas ma tõesti arvasin, et süümepiinad on see mida ma teistele tahan?  Või oli selleks mida ma tahtsin lihtsalt võimalus keerata teistele keda ma tean võimalikult palju sitta. ei tea...mõtted mis enne olid olnud üsna kindla sihiga jooksid laiali jälle. Nende laialijooksnud mõtete hulgas vasardas aga eriti tugevalt mõte: "Mis kuradi pärast ma selle tibiga siin praegu juttu puhun?

***

Süümepiinu! Raisk, täpselt seda ma tahangi. Kuradi hispaania pede. las kannatab raisk. Kõik need kuradi sõbrad ja tuttavad, kes väitsid, et see vend on pede ja et ma saan sellest üle? mida kuradit nemad ka teavad? mida kuradit teavad nemad minu tunnetest ja sellest mida ma mõtlen? Vittu raisk. Nüüd te saate alles näha mida ma tegelikult tunnen.

***

K: Mis su nimi üldse on?

M: Mikey...Mihkel.

K: aa, et oled mingi äss internatsionaalne tegelane oma inglise hüüdnimega?

M: tea, kas nüüd äss...aga on sõpru-tuttavaid kelle jaoks on see on küll kõvasti lihtsam kui Mihkel.

K: Pläma!

M: ja sa ise?

K: Mis mina ise?

M: mis sinu nimi on?

K: Vahet seal on? Ma ei tulnud siia mingeid hulle sotsiaalseid suhteid looma.

M: No ma ei tea. Puht üldinimlik viisakus või nii.
***

Istusin katuseäärele siiani tundmatu tüdruku kõrvale. Siin me siis olime, kaks eksinud hinge, elust nii viimase piirini ära hirmutatud, et olime oma elu edaspidise lahenduse valmis andma gravitatsiooni kätte. Kas ma tahan seda? Kas tahan? Kas suudan? Suudan! Suudan! Ei suuda, ei taha, tahan koju, teki alla peitu. Raisk, on naljakas mõelda, et on inimesi kelle arvates ei ole mu elul mitte miskit viga. Sõbrad, pere ja muu see labane värk mida ikka näiteks tuuakse sellistel puhkudel kui on vaja kedagi teist veenda et ta elu ideaalne on. Bullshit raisk.

Libulibulibu! tegelt on vist vale endast nii suur osa kellegi teise hoolde jätta. Aga...see oli nii loomulik tundunud. nii lihtne. Nii hea. Kuni ühel hetkel: KLIRR!

"Kertti"

***

K: Kertti.

M: Ah?

K: Minu nimi. Kertti.

M: Ah?

K: Sorry, sa ei ole hetkel just kõige andekema näoga. Igal juhul, sa küsisid mu nime. Sa said selle. Kertti.

M: Aa, väga meeldiv. sorry, tõmbas juhtmesse korra väga rängalt. Jäin vist mõttesse.

K: Pole hullu.
***
Elu on veider. Elu on teater. Enamuse ajast me elame ja üritame teeselda, et kõik marvellous. Edukad inimesed on tihtipeale lihtsalt edukad näitlejad. Mina pole viimasel ajal kõige edukam näitleja olnud. Mu näost paistab ära suurepäraselt, et asjad on hullusti. Õige hullusti. Võibolla see, mis juhtus selle kuradi hispaanlasega, oli lihtsalt viimane piisk. See mis viis mu selleni, et kõik emotsioonid voolasid lihtsalt minu seest välja ja tegid mu tihtipeale avalikus kohas narriks. viis mu selleni...et ma ei näe enam mõtet asjades. Viis mu selleni, et kergem on ette kujutada enda kolpa vastu maad lõhki raksatamas, kui kujutada ette veel ühel hommikul ärkamist. Ma lihtsalt ei taha enam. Kõige hullem on see, et keegi ei kuula mind õieti. Jah, nad kuulavad mu jutu ära ja kallistavad mind ja ütlevad midagi nagu...kõik saab korda. Ptui! nad teavad ise ka, et ei saa. See on nagu vanemad räägivad oma lastele et nende kuldkala, kes kohe-kohe lastakse potis koos veega alla läheb maagilisele võlumaale kus ta on igavesti õnnelik, ehkki nad ise teavad väga hästi, et tegelikult läheb ta lihtsalt mööda torusid alla kuni jõuab jõkke...kui mõni kass teda enne nahka ei pista. Valed, raisk!
***

Otsin taskust välja suitsupaki ja tule...õngitsen huultega pakist ühe neist...süütan selle ja tõmban sügavalt sisse....No eks ole seegi ju enesetapuvorm omaette. Aega läheb lihtsalt kõvasti kauem. Ja ma kahtlen kas viitsiksin niipalju järjest suitsetada, et end reaalselt ära tappa. End gravitatsiooni kätesse usaldada tundub lihtsam...ja kurat, kiirem ka kõvasti. Vaatan enda kõrval istuvat Kerttit ja mõtlen et kohe kohe kohe tuleb mulle pikk tiraad selle kohta, kui nõmedad on suitsetajad ja et kas ma üritan suitsetades lahe olla.

Enamus suitsetajad ei tea miks nad suitsetama hakkasid...mingi tüüpiline...tegin ainult pidudel ja ühel hetkel sai harjumuseks. Mina tean. See oli Tema pärast. Oli aeg kus ma ei sallinud silmaotsastki suitsetavaid tüdrukuid ja Temaga käima hakates keelasin ka temal selle koheselt ära. Aga...aeg möödus ja ühel peol ta küsis mu käest ilusti ja armsalt, et kas ta tohib palun suitsetada...Ma ei keelanud talle kunagi tegelikult midagi. nii ka tookord. Selle asemel ütlesin hoopis, et ta sebiks ka mulle ühe suitsu. Sebiski. Siis oli tükk aega jälle rahulik kuni suvel ühel päeval ma mõtlesin, et kui Tema seda teeb ja naudib...äkki naudin minagi. Ja läksin poodi ning ostsin endale koheselt paki tumesinist Bondi. Ja nii ta algas. Siis me veetsime paar päeva Temaga koos Käsmul ja seal tundsin ma ennast juba tõelise suitsetajana...Tumesinine KENT on minu meelest siiani kõige ilusam suitsupakk üldse...

Ma ei tea, kas ja kuidas ma siit katuselt lahkun, ma ei tea kas ma üldse siit lahkun. Ma ei tea kas ma teen veel ühe suitsu või jääbki see, mida ma praegu teen, mu viimaseks.