2.
Mida sa kirjutad?
Ma ei tea, tuli lihtsalt tuju.
Okei...jätan su üksinda?
Ole nii hea. Mul on hetkel hea olla.
Tõepoolest, mul on hea olla, kirjutamine on midagi, mis saab mu viia oma maailma paremini kui ükskõik mis muu, mida ma teha oskan. See rahustab...kui ma kirjutan, siis minu jaoks aeg peatub, ma elan kellegi teise elu. Ma ei pane kirja asju mida ma välja mõtlen, ma panen kirja asju, mida ma näen. Asju mida ma tunnen. Emotsioone mida ma kogen. See on ulme, ma tean. Kummaline on see, et kui ma lihtsalt istun maha ja tunnen et ma peaks kirjutama, siis ei tule midagi. Tööl olles on näiteks ettekanded kõige keerulisem asi mida mul üldse keegi võib paluda teha. Aga mõnel hetkel ujub mu silme ette pilt ja jääb sinna püsima nii kauaks kuni ma ta materialiseerin.
Umbes 30 minutit hiljem tõusen ja lähen kööki kohvi keetma. Ta vaatab mulle ootavalt otsa, nagu alati kui ma olen mulli läinud.
"kas ma võin lugeda?"
"ikka, pärast kommenteeri, ole nii hea"
Istun kuuma kohvitassiga kööki kus ainsaks valgusallikaks on väljas olev tänavavalgustus. Vaikust häirib vaid teisest toast kostev bloc party lugu. Lets drive to brighton on the weekend... On vähe lugusid mis mul tõstavad kuklakarvad niimoodi püsti nagu see lugu. Istun põrandal, selg vastu seina, keset valguslaiku. Sulen silmad ja naudin hetke. Mõni päev on lihtsalt erilisem kui teised...mõni hetk on erilisem kui teised hetked. Ja see on täpselt selline hetk.
Uks avaneb järsult ja ta vaatab mulle suurte silmadega otsa:
"kirjuta edasi! Ma tahan teada mis edasi saab!"
"Jah", mõtlen, "ka mina tahan." Mõtlen, aga ei ütle. Ma arvan, et kui ma kellelegi seletaks, mis mu peas toimub sel ajal kui ma kirjutan, siis pööritaks nad silmi ja saadaks mu kiiremas korras kuskile raviasutusse kus on pehmed seinad ja kolm korda päevas antakse tablette mis sulle naeratuse mitmeks tunniks näole toovad. Tänan, jätan vahele, mind on niigi juba veidi veidraks peetud.
Ta istub mu kõrvale ja toetab oma pea mu õlale.
"Ma ei saa aru, kuidas sa seda teed"
"Teen mida?"
"Noh, kirjutad tekste, mis panevad mul pildi peas jooksma, nagu ma oleksin ise seal katusel koos Mikey ja Kerttiga"
"Ma ei tea, tõesti ei tea. Ma ei tea üldse mis mind niimoodi funktsioneerima paneb, et ma saan järsku mingi idee, mille ma kohe üles kirjutan. Paljude jaoks on isegi see uskumatu, et ma kirjutan sellised asjad ühe jutiga, ilma üle lugemata, mida ma kirjutanud olen."
"See on äge. Hullult äge."
Toetan pea kuklasse ja sulen uuesti silmad. Mulle meeldib kui ma Ta naeratama saan panna. Ja see tekst tegi seda. Rüüpan kohvi ja naudin hetke. Tema lähedus on tore. See paneb mind toimima. Toimima normaalselt. Need hetked kus ma kirjutan, või kaon tundideks photoshopi taha, on hetked kus normaalsusest on asjad üsna kaugel. Olen avastanud, et selleks, et ma kirjutama hakkaks, peab mul olema enne üsna pikalt paha tuju. Või lihtsalt tujutus. Ja siis ühel hetkel käib mingi prõks ja peas algab kino. Ja siis ma põgenen reaalsusest. Põgenen kuhugi, kus need probleemid, mis mul on, on teisejärgulised. Elan kellegi teise elu. Ja see on neetult vabastav. Ma vist ei ole tõesti normaalne. Sitta kah, normaalsus on tugevalt ülehinnatud viimasel ajal.
Selle viimase mõtte juures märkan, et kohvi on taaskord märkamatult otsa saanud. Tema mu kõrval on, pea minu õlal, magama jäänud. Vaatan teda ja naeratan. Iga hetk saab alati ilusamaks minna. Minu liigutuse peale ta võpatab ja avab uniselt silmad.
"Sorry, ma olen hullult väsinud tegelikult."
Naeratan ja ütlen:"Aga lähme tuttu siis"
